NIMEMAAGIA

- Kai Tamm

Nimi, mis antakse inimesele peale sündi, paneb maagilise pitseri kogu tema edaspidisele elule. Ja ükskõik kui palju inimene oma nime ka ei vaheta – kõige mõjuvamaks jääb siiski see esimene. Nimi – see on osa inimese iseloomust, see on tema eneseväljenduse kood.

Nimi on tugevalt seotud sõnamaagiaga, sest see on nagu omamoodi loits või mantra, mis pideval väljaütlemisel avaldab vastavat mõju. Hüüdes kedagi nimepidi, ei mõtle me enamasti selle tähendusele (Eha, Anne) või algupärale (Kalev) või tõlketähendusele (Mihkel~Miikael, heb. ’jumalik’). Iga sõna väljendab midagi, olgu see siis otsene, kaudne või varjatud tähendus, millest viimast saab teada numeroloogia abil. Vastavaid materjale leiab nii raamatukauplustest kui ka internetist.

Nimest tulenevad numbrid ei mõjuta otseselt inimese eluteed, saatust, vaid tema iseloomu ja hingeomadusi. Nimenumber näitab põhiliselt inimese eneseväljendust ja seda, kuidas inimene mingis olukorras käitub. Kõnealune number võimendab, nõrgendab või lõhestab inimese sünnikuupäevast tulenevaid iseloomujooni. Kui hinge-, nime- ja sellest tulenevate numbrite** vibratsioonid on väga erineva põhiolemusega või omavahel disharmoonilised, võib vastava isiku käitumine sarnastes situatsioonides olla täiesti erinev ja ettearvamatu.

*eluteenumber saadakse sünnikuupäeva, kuu ja aasta kokkuliitmisel.

**teistele jäetava mulje number on nimes esinevate kaashäälikute summa. Siseolemuse number on täishäälikute summa. Need omavahel liidetuna annavadki kokku nimenumbri.

MÕNED SOOVITUSED LAPSE NIME VALIKUKS.

Lähtudes mõningatest reinkarnatsiooni printsiipidest, on küllaltki laialt levinud arvamus, et tulevane inimene ise valib enne sündi oma vanemad, sünniaja, -koha ja ka nime. Vanematel tuleks see valitud nimi intuitiivselt tabada. Kui nad seda ei tee, võib juhtuda, et just nemad muudavad oma lapse põhinumbrid disharmooniliseks. Sel juhul püüab laps oma nimest vabaneda, seda mingil moel muuta ning esimesel võimalusel vahetada ametlikult. Iseasi on elus esinevad ajutised perioodid, mil laps või nooruk tahakski olla keegi teine.

Juba lapseoote ajal tuleks vanematel mõelda sellele, millist nime oodatav laps võiks endale tahta. Võimalik, et sobiv nimi leitakse peale lapse sündi, vaadates mis “nime nägu” laps on. Arvatakse, et imik reageerib sobivale või ebasobivale nimele. Suurt rolli mängib siin siiski vanemate vastuvõtlikkus lapse hingevibratsioonidele. Mõnikord tulevad appi vanavanemad või leitakse nimi „juhuslikult“, kuid samas tuntakse, et see on just see õige nimi. Kui vanemad on eriarvamusel või tunnetavad erinevalt, võib lapsele panna ka mitu nime. Kõige tähtsam on, et valitud nime ka täies pikkuses ja korrektselt välja öeldaks. Hellitusnimedeks võiks kasutada pigem muid sõnu, kui lühendatud või moonutatud nime, mis rikub nime tegelikku energeetikat.

Juba mõnda aega püütakse panna lastele erilisi nimesid. Loomulikult võib vanematel olla igasuguseid põhjuseid, miks nad panevad oma lastele võõrapäraseid, halvasti hääldatavaid või mõnikord ka võõramaiste jumalate nimesid, kuid numeroloogina ma seda teha ei soovita. Sellistele vanematele pakun siinkohal veidi mõtlemisainet:

  1. a) Kas te loodate, et vastavalt nimele tuleb ka teie lapsest midagi erilist?
  2. b) Kas te mitte ei ela lapse nimes välja midagi niisugust, millest teil endal puudu on jäänud? Aga te ei tea ju täpselt, missuguseks tegelikult kujunevad teie laps ja tema elutee. Võib olla on tegemist lapsega, kellel on väga sügav sisemaailm ja keda häirib või ärritab teiste inimeste tähelepanu. Kui see laps võiks jääda muidu ehk märkamatuks, siis tema nimi seda tal ei luba.
  3. c) Soovite panna oma lapsele mõne võõramaise jumala nime. Numeroloogia seisukohalt, ei saa üldkasutatavate tähestikusüsteemidega analüüsida ühegi jumala nime, sest need on erilise missiooniga, kodeeritud nimed, milles maagilist, varjatud ja tähtsat rolli mängivad täpne hääldus, tähtede järjekord jne. Tulemused võivad osutuda soovitule vastupidiseks, mõju ettearvamatuks või isegi hävituslikuks. Eestlasele võib võõramaise jumala nimi mõjuda hoopis teisiti kui selle nime loomulikus keskkonnas.

NIME VAHETUS

Seoses abiellumisega on perekonnanime vahetus naiste puhul tavaline nähtus. Perekonnanime number seob meid teatud kollektiivse või sotsiaalse programmiga. See on inimese sotsiaalne kaitse, omamoodi karmaline kilp, mis on antud sünniga. Perekonnanime võib vahetada, sest see ei kohusta inimest millekski – vahetub vaid kaitse ja lisandub eneseväljendust puudutavaid iseloomuomadusi.

Hoopis suurem tähendus on eesnime vahetusel. Eesnimi on seotud inimese eesmärgiga, tema individuaalse programmiga. Inimesel on õigus vahetada eesnime juhul, kui ta on täitnud kogu programmi, mille see on talle andnud. Kui inimene pole seda potentsiaali läbi töötanud ja vahetab oma eesnime, võib tal ette tulla väga palju ebameeldivaid sündmusi ja takistusi. Eesnime vahetusega toimub ühe programmi ladestumine teisele, mille tõttu võib elu muutuda mõistetamatuks ja arusaamatuks kaoseks. Inimene püüab kaasa minna juba uuega, kuid vana nõuab pidevalt millegi täitmist.

Mõni inimene võib ise tunnetada, et tal on vale eesnimi ning võtab uue. See peaks avalduma tema edasistes elusündmustes – kui asjad hakkavad minema paremini, oli eesnimevahetus õigustatud ja vastupidi. Olulisem kui nimevahetus passis on see, et teised ka hüüaks seda inimest uue nimega. Samuti võib uue nime tugevdamiseks seda nime aegajalt ise valjuhäälselt korrata.

Pseudonüümidega on lugu teine. See, mida isik teeb pseudonüümi all, võib erineda tema tegelikust programmist. Isik elaks nagu kahte elu, kus üks ei sega teist.

Erinev ja mitte igapäevaselt kasutatav võib olla ka ristinimi, mis annab salajase kaitseingli.

Hüüdnimesid vaadeldakse ja arvutatakse välja eraldi, olgu see siis lühend nimest või midagi täiesti erinevat. Kui hüüdnime panevad teised, siis näitab see seda, mida just nemad selles inimeses näha soovivad. Kui hüüdnime paneb endale inimene ise, siis väljendab see seda, mida see isik tahaks teha või milline olla. Kui teised seda nime ei aktsepteeri, siis on tal väga raske realiseerida selle numbrilist potentsiaali.

Vana hea eesti vanasõna ütleb, et nimi ei riku meest, kui mees nime ei riku. Ladinakeelne sentens ütleb „Nomen est omen.“ (tlk. Nimi on märk, enne). Eks õigus ole neil mõlemal.

HINGEDEAJAST JA ESIVANEMATEST

- Kai Tamm

31.oktoober: halloween, mis on lühenenud nimetusest pühakutepäeva laupäev (All Hallows’ Even)

1.november: pühakutepäev, mis on kinnitatud 7.sajandil paavst Bonifacius IV poolt, et austada korraga kõiki tuntud ja tundmatuid ristiusu pühakuid, kuid mis sellele kuupäevale nihutati alles 8.saj. paavst Gregorius III poolt. Enne seda tähistati pühakutepäeva 13.mail.

2.november: hingedepäev, mis kehtestati katoliiklikus kirikukalendris 1006.aastal usklike surnute mälestuspäevana.

HINGEDEAJAST JA ESIVANEMATEST

Loodus sätib end tasapisi talveunne, päikesevalgust jääb üha vähemaks ja inimesed pöörduvad enam tubaste tegevuste ja tööde juurde. Nüüd on aega heita pilk sissepoole, mõelda minevikust ja esivanematest ning nende traditsioonidest. Seda enam, et saabunud on maagiline ja pühalik hingedeaeg, mille traditsoonid on kaugelt sügavamal kui kiriklikult kehtestatud hingedepäev, meil vähem levinud pühakutepäev ning selle eelõhtu ehk laupäev, mida tuntakse halloweeni nime all.

Hingedeaega tähistati vanal ajal oktoobri lõpus või novembris ja hingedepäevaks valiti meile saladuseks jäänud tähiste või märkide alusel mõni selle aja sisse jääv neljapäev. Esivanemate auks ja austamiseks kaeti tuppa, sauna või toapealsele laud, mis jäeti kaetuks kogu ööks. Perenaine ja peremees kutsusid esivanemate hingi nimepidi koju toitu maitsma ning palusid neil kaitsta põldu ja karja. Hingedeajal olid keelatud kõik villa ja lõngaga seotud ning kärarikkad tööd, samuti käratsemine, naer ja naljatamine. Kui see aeg lõppes, siis tänati hingi ja saadeti nad jälle ära.

Võimalik, et meie hingedeajal on ühised juured muistsete keltide uusaastapühaga Samhain, mida tähistati oktoobri lõpus. Tähistati viljalõikuse lõppu, oodati koju esivanemate hingesid, et nendega suhelda ja paluda neilt kaitset ning õnnistust. See oli ka tuleviku ennustamise aeg, mida tehti õunade või õunasaaduste abil. Keltide tuhandete aastate vanused uskumused ja rituaalid on tasapisi levinud paljudesse maailma maadesse ja paikonniti on muutunud ka tavad ja kombed. Peamine ühine joon hingedepäevaga on esivanemate meenutamine ja austamine ning neilt õnnistuse ja kaitse palumine.

Keltide uusaastapühal oli kaunis komme: täiskasvanud käisid jumalusteks maskeerituna perest perre ja kogusid esivanematele ohvrianniks toitu. Lapsed käisid perest perre ning kogusid tulepuid hiiglasliku ühislõkke jaoks. Sellest suurest lõkkest viis iga pere endale koju süsi ning selleks toiminguks kasutati õõnestatud kaalikat. Saadud sütest süüdati oma tuli, mis sümboliseeris ühendust inimeste vahel.

See komme oli aegade jooksul levinud ka Iirimaale ja kui paljud iirlased asusid ümber Ameerikasse, siis hakati süte jaoks kasutama kõrvitsat, mis seal kasvas. Kõrvitsat oli tunduvalt lihtsam õõnestada ja sellest kasvaski välja praegune kõrvitsalatern. Nüüdseks on halloweenist saanud Ameerikas populaarne püha, millel aga algsega üsna vähe ühist on.

Kaalikalaternaga seondub üks tore iiri legend, mille kohaselt mees nimega Stingy Jack, kavaldas pidevalt kuradit üle ja ühel korral saatis ta kuradi puu otsa õunte järele. Ise aga lõikas puutüvesse ristid ja kurat enam alla ei saanud. Nüüd lubas kurat Jacki igavaseks rahule jätta, kui ta vaid alla pääseb. Nii juhtuski ja Jack elas muretut elu, aga kui ta suri, siis ei pääsenud ta oma patuse elu tõttu taevasse ega põrgusse, kuna tal oli kuradiga leping. Jackist sai igavene rändurhing. Kurat viskas talle teele järele süsi, mille Jack asetas kaalikasse ja rändas laia maailma. Igal pühakutepäeval püüab Jack leida kedagi pimeduses liikumas, kellel pole laternat, et siis oma saatus sellele inimesele laternaga üle anda.

Avesta traditsioonis algab hingedeaeg sügisesel pööripäeval, mil uskumuse kohaselt avanevad teispoolsuse väravad ning surnute hinged saavad vabalt ringi rännata. Sellist konkreetset hingedepäeva nagu meie teame ei ole, küll aga on esivanematele pühendatud igal kuul üks päev. Novembris langeb see enamasti 4.novembrile ja nii ka sel aastal. Sel päeval ei tehta tulevikuplaane ega anta lubadusi, sest päev on seotud mineviku ja meie juurtega. Kombe kohaselt jaotatakse selle päeva toit, mis on teraviljapuder, kolme ossa, millest üks osa süüakse ise, teine asetatakse kuhugi kõrgemale lindudele ja kolmas antakse koerale, keda peetakse pühaks loomaks. Loetakse esivanematele pühendatud palveid ja palutakse neilt õnnistust oma töödele-tegemistele, viljale, karjale ja varale. Päikeseloojangul juuakse esivanemate auks ja mälestuseks klaasike mee ja vürtsidega segatud hõõgveini, millest veidike pannakse eraldi klaasiga ohvriannina aknalauale. Kui vein aurub kiiresti ära, siis võtsid esivanemad ohvri vastu ja kaitsevad sind, aga kui vein jääb alles päevadeks, siis on see märk sellest, et oled oma esivanemate vastu eksinud või pole neid piisavalt austanud.

Iidsetel aarialastel on jumalate ja jumaluste hierarhias esivanematel täiesti omaette tasand ja kõiki esivanemaid nimetatakse koondnimega fravašis. See on kõige oleva ja eksisteeriva arhetüüp. Esivanemate hinged, kes on ühtlasi meie kaitseinglid,  asuvad kõikjal meie ümber looduses ja loodusvaimudes. Sestap on alati headeks märkideks, kui näed palju linde, sinu peale langeb linnusulg, kuuled linnulaulu või kui loomad sind hellitavad. Meie iidsed esivanemad suhtusid alati loodusesse äärmise austuse ja lugupidamisega, sest seeläbi austati lahkunud esivanemate hingi.

Avesta traditsioonis on sugupuu inimese Elu Puu ja iga inimene kannab endas seitsme sugupõlve pitsatit. Esimene põlvkond oleme meie ise. Teine põlvkond, meie vanemad on võtmeks meie kohanemisele, valikutele ja suhtumisele kodumaasse. Kolmas põlvkond esindab veidi keerulisemat programmi ja selle põlvkonna neli esivanemat tähistavad maagilist ruutu ning esindavad nelja stiihiat. Siia alla kuuluvad kõik intellektuaalsed võimed ja eripärasused, igasugune info omandamine ja läbitöötamine. Isapoolne vanaisa esindab meis tuld, loomingulist alget ja aktiivsust. Isapoolne vanaema esindab emakest Maad, meie suhtumist järeltulijatesse ning maises ja materiaalses maailmas hakkama saamist. Emapoolne vanaisa esindab õhu stiihiat ja seega info omandamist ja suhtlemisoskust. Emapoolne vanaema on kõige salapärasem tegelane, sest ta esindab vee stiihiat, seega kõike salapärast intuitiivset ja müstilist. Ta kannab endas emaliku alge võtit. Järgmised neli põlvkonda esindavad enam üldisemat: neljas põlvkond on meie kaitse; viies põlvkond on kohus, seadused ja tasakaal; kuues põlvkond on harmoonia. Aga seitsmes põlvkond on esivanemad-maagid, kes annavad meile teadmisi ja jõude, mille abil saame muuta oma elu, kui me vaid oskame seda pärandit vastu võtta, hinnata ja selle eest tänada.

AVESTAT AVASTADES

- Kai Tamm

Kõik teadmised kogu Universumist, tema jõududest, ehitusest, olemusest, osakestest, kaasaarvatud inimene tema vaimus, hinges ja kehas on meie sees olemas, aga need on varjatud. Mosaiik valmib kildhaaval…

Hinge ja tema arenguga seotud küsimustele võime leida vastuseid religioonidest. Kuid vastused on tihtipeale vasturääkivad, kuigi iidsete aarialaste usund, teadaolevaist vanim religioon, on oma mõju avaldanud kõigile suurematele religioonidele. Samas on kõikidesse religioonidesse ja nende pühakirjadesse tehtud juurdekirjutusi inimeste poolt, kellel on olnud selleks piisavat võimu, oma nägemust või huvisid.

Võrreldes teiste suurte religioonidega on vähe teada aarialaste, indoeuroopa rassi usundist, mida peamiselt tuntakse zoroastrismina, prohvet Zarathušthra nime järgi, kes arvatavalt elas 6.saj e.Kr. Selle usundi pühi raamatuid, koondnimega Avesta, peeti kadunuks pea tuhat aastat ja alles 18.sajandil saadi Euroopas teada, et need on siiski osaliselt säilinud.

Avesta on rangelt duaalne õpetus heast ja kurjast, valgusest ja pimedusest ning inimese valikutest nende vahel ja tema arenguteest siin maailmas. Sellest, et inimene vastutab oma hingesaatuse, kuid jagab ka ühist vastutust kogu maailma saatuse eest. Tal on vaba valik headuse ja kurjuse vahel. Usundi kolm alustala on hästimõeldud mõtted, hästiöeldud sõnad ja hästitehtud teod, mille vastandiks on kurjad mõtted, -sõnad ja -teod. See on õpetus, et Kosmilise harmoonia seaduste tundmine lõhub kurjuse valitseja ajasilmused ning aitab väljuda määratud saatuse ringist. Kõigis teistes vanades religioonides on ennekuulmatu, et religioosset kuuluvust määratakse mitte inimese sündimise fakti vaid tema veendumustega. Avesta õpetab, et nii kaua kui inimene elab, pole mitte kunagi hilja teha oma valik.

Avesta raamatu üks osa on Siroza. Selles sisalduv kalender on õpetus igapäevaeluks. Igal päikesekalendri päeval on oma peamine valitseja ning oluline on jälgida konkreetset teemat. Jälgida selles valguses oma mõtteid, sõnu ja tegusid ning neid endale teadvustada. Ja nii saab inimene pikapeale teadlikuks enda tegelikust minast ja olemusest. Samas on igal headuse kehastusel kurjuse leerist vastand, kes esindab päeva suurimat pattu või lõksu.

Kes on siis need valguse ja pimeduse jõud, kelle vahel tuleb valida? Vaatleme pisut jumalikku hierarhiat.

Peajumal Ahura Mazda (tlk. ‚tark isand’) on tarkuse ja headuse kehastus. Tema seitse üllast loomist, koondnimega Ameša Spenta – pühad surematud, valitsevad nelja stiihiat ning taimi, loomi ja inimest. Igas inimeses on olemas nende esindajad. Tuli see on loominguline alge, inimese loominguline potentsiaal, tema jumalik säde. Õhk on avarus, keskkond, kus tuli saab laieneda ja luua. Ta on kõikide sidemete alus ja vahendaja. Inimeses vastab see mõttele ja teadvusele, mentaalsele plaanile. Vesi on substants, mis muutub ja võtab erinevaid kujusid. Ta kätkeb endas kogu olemasolevat informatsiooni ja kannab seda edasi. Inimeses vastab see hingele, mis seob teda kõrgeima harmooniaga. Maa kehastab vormimise ideed ja täiuslikkuse saavutamist. Ta avaldub kehastununa mineraalide kuningriigis. Inimeses esindab ta füüsilist keha. Taimeriik väljendab elu ideed tervikuna ja väljendub inimese eeterkehana. Loomariik esindab inimese tasandil tema instinkte. Ja viimane, inimene ise, kes esindab mõistust ja kõiki teadvuse vorme. Tänu sellele, et temas on olemas kõik alged, on inimesel võimalik pääseda igale eelpoolmainitud tasandile ja suhelda kõigi stiihiate, loomade ning taimedega, kasutada nende toetust ja väge.

Järgmisena tulevad jumalikus hierarhias yazata’d, kes on erinevate eetilis-moraalsete põhimõtete, vooruste ning looduse objektide isikustatud abstraktsed ideed: heatahtlikkus, üllus, südametunnistus, õiglus, tervis, jõukus, maa, tuul, tähed jne.

Kogu hierarhiale, alates Ahura Mazda hüpostaasist Spenta Mainju’st, (tlk. püha, loov vaim) on vastandid kurjuse riigis, mida valitseb Angra Mainju (tlk. hävitav vaim). Tema vasallideks on daeva’d ehk deemonid. Seda, kes nad on, väljendavad nende nimed, mis tõlgituna tähendavad: vale, ülbus, kõrkus, vihkamine, haigused, vaesus, viletsus jne. Ka kurjusel on suur vägi ja võim, lisaks on ta loonud valguse moonutise, mis petab ja tekitab illusioone. Kuid see pole võrreldav headuse ja valgusejõudude väe ja võimalustega.

Vaba valik ja piiramatud võimalused on antud ainult inimesele, sest temasse ainsana, kusjuures igasse inimesesse eranditult, on sisse kodeeritud headuse ja kurjuse alged. Kuid pahatihti programmeerib inimene ise läbi hirmude ja kahtluste oma saatuse. Ning kujundab seda läbi religioossete tõdede, uskumuste, teaduslike tõestuste ja vastavalt teda ümbritsevatele ühiskondlikele oludele ja nõudmistele.

Minul ei vea kunagi… mina ei saa kunagi…mul on kõik halvasti…

Nagu ütled nii on. Samuti, kui usud kedagi, kes sulle selliseid asju räägib. See on nagu lugu võistlevast konnapojast, kes suutis pürgida torni tippu ainult seetõttu, et ta oli kurt. Kõik teised kaotasid, kuna jäid uskuma pealtvaatajaid, et see ettevõtmine on võimatu. Enamasti ongi ebaõnnestumise põhjuseks sügaval sisimas peituv kahtluseuss. Olgu pealispindne soov siis nii särav ja võimas kui tahes. Usk ja kindel teadmine on need, mis viivad sihile.

Kahetsus tehtud vigade eest on teretulnud, kuid mitte emotsionaalne aheldatus nende külge. Kurvad ja kannatavad inimesed ei valgustu vaid toovad oma kannatused sellesse maailma, sest nad on osa maailmaloomisest. Enda pidev nuhtlemine ja hingepiin tehtud pattude eest on side pimedusejõududega. Samuti teiste inimeste või olude süüdistamine. Aga kui inimene on elusse armunud, elurõõmus ja lõbus, kui ta realiseerib oma loomingulist potentsiaali vaatamata eluraskustele, siis sellega muudab ta harmoonilisemaks kogu maailma. Raskused, kriisid ja katarsised on igaühe elus, kuid neid pole vaja luua kunstlikult, pole vaja püüelda kannatuste poole kannatuste pärast.

Avesta traditsiooni eelistatud prioriteet on teadmised ja alles siis usk, kui inimese vaba ja teadlik valik. Tsitaat Avestast:

Neli kõige kasulikumat asja inimesele on: tarkus, mis seotud vaprusega; käitumine, mis seotud teadmistega; rikkus, mis seotud heldusega ja hea sõna, mis seotud heade tegudega. Sest vaprus, mis lahutatud tarkusest on surm inimkehas, käitumine ilma teadmisteta sarnaneb joonistatud kehaga, rikkus ilma helduseta on kurjuse aare, aga hea sõna ilma heade tegudeta on uskmatus.

Igal inimesel on õigus uskuda, millesse ta soovib ja see ongi osa tema valikust, mille järgi ta käib.

Scroll To Top