HINGEDEAJAST JA ESIVANEMATEST

31.oktoober: halloween, mis on lühenenud nimetusest pühakutepäeva laupäev (All Hallows’ Even)

1.november: pühakutepäev, mis on kinnitatud 7.sajandil paavst Bonifacius IV poolt, et austada korraga kõiki tuntud ja tundmatuid ristiusu pühakuid, kuid mis sellele kuupäevale nihutati alles 8.saj. paavst Gregorius III poolt. Enne seda tähistati pühakutepäeva 13.mail.

2.november: hingedepäev, mis kehtestati katoliiklikus kirikukalendris 1006.aastal usklike surnute mälestuspäevana.

HINGEDEAJAST JA ESIVANEMATEST

Loodus sätib end tasapisi talveunne, päikesevalgust jääb üha vähemaks ja inimesed pöörduvad enam tubaste tegevuste ja tööde juurde. Nüüd on aega heita pilk sissepoole, mõelda minevikust ja esivanematest ning nende traditsioonidest. Seda enam, et saabunud on maagiline ja pühalik hingedeaeg, mille traditsoonid on kaugelt sügavamal kui kiriklikult kehtestatud hingedepäev, meil vähem levinud pühakutepäev ning selle eelõhtu ehk laupäev, mida tuntakse halloweeni nime all.

Hingedeaega tähistati vanal ajal oktoobri lõpus või novembris ja hingedepäevaks valiti meile saladuseks jäänud tähiste või märkide alusel mõni selle aja sisse jääv neljapäev. Esivanemate auks ja austamiseks kaeti tuppa, sauna või toapealsele laud, mis jäeti kaetuks kogu ööks. Perenaine ja peremees kutsusid esivanemate hingi nimepidi koju toitu maitsma ning palusid neil kaitsta põldu ja karja. Hingedeajal olid keelatud kõik villa ja lõngaga seotud ning kärarikkad tööd, samuti käratsemine, naer ja naljatamine. Kui see aeg lõppes, siis tänati hingi ja saadeti nad jälle ära.

Võimalik, et meie hingedeajal on ühised juured muistsete keltide uusaastapühaga Samhain, mida tähistati oktoobri lõpus. Tähistati viljalõikuse lõppu, oodati koju esivanemate hingesid, et nendega suhelda ja paluda neilt kaitset ning õnnistust. See oli ka tuleviku ennustamise aeg, mida tehti õunade või õunasaaduste abil. Keltide tuhandete aastate vanused uskumused ja rituaalid on tasapisi levinud paljudesse maailma maadesse ja paikonniti on muutunud ka tavad ja kombed. Peamine ühine joon hingedepäevaga on esivanemate meenutamine ja austamine ning neilt õnnistuse ja kaitse palumine.

Keltide uusaastapühal oli kaunis komme: täiskasvanud käisid jumalusteks maskeerituna perest perre ja kogusid esivanematele ohvrianniks toitu. Lapsed käisid perest perre ning kogusid tulepuid hiiglasliku ühislõkke jaoks. Sellest suurest lõkkest viis iga pere endale koju süsi ning selleks toiminguks kasutati õõnestatud kaalikat. Saadud sütest süüdati oma tuli, mis sümboliseeris ühendust inimeste vahel.

See komme oli aegade jooksul levinud ka Iirimaale ja kui paljud iirlased asusid ümber Ameerikasse, siis hakati süte jaoks kasutama kõrvitsat, mis seal kasvas. Kõrvitsat oli tunduvalt lihtsam õõnestada ja sellest kasvaski välja praegune kõrvitsalatern. Nüüdseks on halloweenist saanud Ameerikas populaarne püha, millel aga algsega üsna vähe ühist on.

Kaalikalaternaga seondub üks tore iiri legend, mille kohaselt mees nimega Stingy Jack, kavaldas pidevalt kuradit üle ja ühel korral saatis ta kuradi puu otsa õunte järele. Ise aga lõikas puutüvesse ristid ja kurat enam alla ei saanud. Nüüd lubas kurat Jacki igavaseks rahule jätta, kui ta vaid alla pääseb. Nii juhtuski ja Jack elas muretut elu, aga kui ta suri, siis ei pääsenud ta oma patuse elu tõttu taevasse ega põrgusse, kuna tal oli kuradiga leping. Jackist sai igavene rändurhing. Kurat viskas talle teele järele süsi, mille Jack asetas kaalikasse ja rändas laia maailma. Igal pühakutepäeval püüab Jack leida kedagi pimeduses liikumas, kellel pole laternat, et siis oma saatus sellele inimesele laternaga üle anda.

Avesta traditsioonis algab hingedeaeg sügisesel pööripäeval, mil uskumuse kohaselt avanevad teispoolsuse väravad ning surnute hinged saavad vabalt ringi rännata. Sellist konkreetset hingedepäeva nagu meie teame ei ole, küll aga on esivanematele pühendatud igal kuul üks päev. Novembris langeb see enamasti 4.novembrile ja nii ka sel aastal. Sel päeval ei tehta tulevikuplaane ega anta lubadusi, sest päev on seotud mineviku ja meie juurtega. Kombe kohaselt jaotatakse selle päeva toit, mis on teraviljapuder, kolme ossa, millest üks osa süüakse ise, teine asetatakse kuhugi kõrgemale lindudele ja kolmas antakse koerale, keda peetakse pühaks loomaks. Loetakse esivanematele pühendatud palveid ja palutakse neilt õnnistust oma töödele-tegemistele, viljale, karjale ja varale. Päikeseloojangul juuakse esivanemate auks ja mälestuseks klaasike mee ja vürtsidega segatud hõõgveini, millest veidike pannakse eraldi klaasiga ohvriannina aknalauale. Kui vein aurub kiiresti ära, siis võtsid esivanemad ohvri vastu ja kaitsevad sind, aga kui vein jääb alles päevadeks, siis on see märk sellest, et oled oma esivanemate vastu eksinud või pole neid piisavalt austanud.

Iidsetel aarialastel on jumalate ja jumaluste hierarhias esivanematel täiesti omaette tasand ja kõiki esivanemaid nimetatakse koondnimega fravašis. See on kõige oleva ja eksisteeriva arhetüüp. Esivanemate hinged, kes on ühtlasi meie kaitseinglid,  asuvad kõikjal meie ümber looduses ja loodusvaimudes. Sestap on alati headeks märkideks, kui näed palju linde, sinu peale langeb linnusulg, kuuled linnulaulu või kui loomad sind hellitavad. Meie iidsed esivanemad suhtusid alati loodusesse äärmise austuse ja lugupidamisega, sest seeläbi austati lahkunud esivanemate hingi.

Avesta traditsioonis on sugupuu inimese Elu Puu ja iga inimene kannab endas seitsme sugupõlve pitsatit. Esimene põlvkond oleme meie ise. Teine põlvkond, meie vanemad on võtmeks meie kohanemisele, valikutele ja suhtumisele kodumaasse. Kolmas põlvkond esindab veidi keerulisemat programmi ja selle põlvkonna neli esivanemat tähistavad maagilist ruutu ning esindavad nelja stiihiat. Siia alla kuuluvad kõik intellektuaalsed võimed ja eripärasused, igasugune info omandamine ja läbitöötamine. Isapoolne vanaisa esindab meis tuld, loomingulist alget ja aktiivsust. Isapoolne vanaema esindab emakest Maad, meie suhtumist järeltulijatesse ning maises ja materiaalses maailmas hakkama saamist. Emapoolne vanaisa esindab õhu stiihiat ja seega info omandamist ja suhtlemisoskust. Emapoolne vanaema on kõige salapärasem tegelane, sest ta esindab vee stiihiat, seega kõike salapärast intuitiivset ja müstilist. Ta kannab endas emaliku alge võtit. Järgmised neli põlvkonda esindavad enam üldisemat: neljas põlvkond on meie kaitse; viies põlvkond on kohus, seadused ja tasakaal; kuues põlvkond on harmoonia. Aga seitsmes põlvkond on esivanemad-maagid, kes annavad meile teadmisi ja jõude, mille abil saame muuta oma elu, kui me vaid oskame seda pärandit vastu võtta, hinnata ja selle eest tänada.

Scroll To Top