AVESTAT AVASTADES

Kõik teadmised kogu Universumist, tema jõududest, ehitusest, olemusest, osakestest, kaasaarvatud inimene tema vaimus, hinges ja kehas on meie sees olemas, aga need on varjatud. Mosaiik valmib kildhaaval…

Inimese sünd on seotud hinge sooviga, kes valib siia maailma tulles oma vanemad, kodu ja tingimused selleks, et areneda, õppida, lükata ümber dogmasid ja ületada kõik raskused oma teel. Inimkehas, inimteadvuses ta seda ei mäleta. Kuid eesmärgiks on läbi arengu õppida tundma oma hinge, õppida suhtlema enda Jumaliku olemuse ja minaga, kes on meis kogu aeg olemas, kogu aeg meie kõrval ja vahel ilmutab end läbi alateadvuse, intuitsiooni ja/või nägemuste.

Hinge ja tema arenguga seotud küsimustele võime leida vastuseid religioonidest. Kuid vastused on tihtipeale vasturääkivad, kuigi iidsete aarialaste usund, teadaolevaist vanim religioon, on oma mõju avaldanud kõigile suurematele religioonidele. Samas on kõikidesse religioonidesse ja nende pühakirjadesse tehtud juurdekirjutusi inimeste poolt, kellel on olnud selleks piisavat võimu, oma nägemust või huvisid.

Võrreldes teiste suurte religioonidega on vähe teada aarialaste, indoeuroopa rassi usundist, mida peamiselt tuntakse zoroastrismina, prohvet Zarathušthra nime järgi, kes arvatavalt elas 6.saj e.Kr. Selle usundi pühi raamatuid, koondnimega Avesta, peeti kadunuks pea tuhat aastat ja alles 18.sajandil saadi Euroopas teada, et need on siiski osaliselt säilinud.

Avesta on rangelt duaalne õpetus heast ja kurjast, valgusest ja pimedusest ning inimese valikutest nende vahel ja tema arenguteest siin maailmas. Sellest, et inimene vastutab oma hingesaatuse, kuid jagab ka ühist vastutust kogu maailma saatuse eest. Tal on vaba valik headuse ja kurjuse vahel. Usundi kolm alustala on hästimõeldud mõtted, hästiöeldud sõnad ja hästitehtud teod, mille vastandiks on kurjad mõtted, -sõnad ja -teod. See on õpetus, et Kosmilise harmoonia seaduste tundmine lõhub kurjuse valitseja ajasilmused ning aitab väljuda määratud saatuse ringist. Kõigis teistes vanades religioonides on ennekuulmatu, et religioosset kuuluvust määratakse mitte inimese sündimise fakti vaid tema veendumustega. Avesta õpetab, et nii kaua kui inimene elab, pole mitte kunagi hilja teha oma valik.

Avesta raamatu üks osa on Siroza. Selles sisalduv kalender on õpetus igapäevaeluks. Igal päikesekalendri päeval on oma peamine valitseja ning oluline on jälgida konkreetset teemat. Jälgida selles valguses oma mõtteid, sõnu ja tegusid ning neid endale teadvustada. Ja nii saab inimene pikapeale teadlikuks enda tegelikust minast ja olemusest. Samas on igal headuse kehastusel kurjuse leerist vastand, kes esindab päeva suurimat pattu või lõksu.

Kes on siis need valguse ja pimeduse jõud, kelle vahel tuleb valida? Vaatleme pisut jumalikku hierarhiat.

Peajumal Ahura Mazda (tlk. ‚tark isand’) on tarkuse ja headuse kehastus. Tema seitse üllast loomist, koondnimega Ameša Spenta – pühad surematud, valitsevad nelja stiihiat ning taimi, loomi ja inimest. Igas inimeses on olemas nende esindajad. Tuli see on loominguline alge, inimese loominguline potentsiaal, tema jumalik säde. Õhk on avarus, keskkond, kus tuli saab laieneda ja luua. Ta on kõikide sidemete alus ja vahendaja. Inimeses vastab see mõttele ja teadvusele, mentaalsele plaanile. Vesi on substants, mis muutub ja võtab erinevaid kujusid. Ta kätkeb endas kogu olemasolevat informatsiooni ja kannab seda edasi. Inimeses vastab see hingele, mis seob teda kõrgeima harmooniaga. Maa kehastab vormimise ideed ja täiuslikkuse saavutamist. Ta avaldub kehastununa mineraalide kuningriigis. Inimeses esindab ta füüsilist keha. Taimeriik väljendab elu ideed tervikuna ja väljendub inimese eeterkehana. Loomariik esindab inimese tasandil tema instinkte. Ja viimane, inimene ise, kes esindab mõistust ja kõiki teadvuse vorme. Tänu sellele, et temas on olemas kõik alged, on inimesel võimalik pääseda igale eelpoolmainitud tasandile ja suhelda kõigi stiihiate, loomade ning taimedega, kasutada nende toetust ja väge.

Järgmisena tulevad jumalikus hierarhias yazata’d, kes on erinevate eetilis-moraalsete põhimõtete, vooruste ning looduse objektide isikustatud abstraktsed ideed: heatahtlikkus, üllus, südametunnistus, õiglus, tervis, jõukus, maa, tuul, tähed jne.

Kogu hierarhiale, alates Ahura Mazda hüpostaasist Spenta Mainju’st, (tlk. püha, loov vaim) on vastandid kurjuse riigis, mida valitseb Angra Mainju (tlk. hävitav vaim). Tema vasallideks on daeva’d ehk deemonid. Seda, kes nad on, väljendavad nende nimed, mis tõlgituna tähendavad: vale, ülbus, kõrkus, vihkamine, haigused, vaesus, viletsus jne. Ka kurjusel on suur vägi ja võim, lisaks on ta loonud valguse moonutise, mis petab ja tekitab illusioone. Kuid see pole võrreldav headuse ja valgusejõudude väe ja võimalustega.

Vaba valik ja piiramatud võimalused on antud ainult inimesele, sest temasse ainsana, kusjuures igasse inimesesse eranditult, on sisse kodeeritud headuse ja kurjuse alged. Kuid pahatihti programmeerib inimene ise läbi hirmude ja kahtluste oma saatuse. Ning kujundab seda läbi religioossete tõdede, uskumuste, teaduslike tõestuste ja vastavalt teda ümbritsevatele ühiskondlikele oludele ja nõudmistele.

„Minul ei vea kunagi… mina ei saa kunagi…mul on kõik halvasti…” Nagu ütled nii on. Samuti, kui usud kedagi, kes sulle selliseid asju räägib. See on nagu lugu võistlevast konnapojast, kes suutis pürgida torni tippu ainult seetõttu, et ta oli kurt. Kõik teised kaotasid, kuna jäid uskuma pealtvaatajaid, et see ettevõtmine on võimatu. Enamasti ongi ebaõnnestumise põhjuseks sügaval sisimas peituv kahtluseuss. Olgu pealispindne soov siis nii särav ja võimas kui tahes. Usk ja kindel teadmine on need, mis viivad sihile.

Kahetsus tehtud vigade eest on teretulnud, kuid mitte emotsionaalne aheldatus nende külge. Kurvad ja kannatavad inimesed ei valgustu vaid toovad oma kannatused sellesse maailma, sest nad on osa maailmaloomisest. Enda pidev nuhtlemine ja hingepiin tehtud pattude eest on side pimedusejõududega. Samuti teiste inimeste või olude süüdistamine. Aga kui inimene on elusse armunud, elurõõmus ja lõbus, kui ta realiseerib oma loomingulist potentsiaali vaatamata eluraskustele, siis sellega muudab ta harmoonilisemaks kogu maailma. Raskused, kriisid ja katarsised on igaühe elus, kuid neid pole vaja luua kunstlikult, pole vaja püüelda kannatuste poole kannatuste pärast.

Avesta traditsiooni eelistatud prioriteet on teadmised ja alles siis usk, kui inimese vaba ja teadlik valik. Tsitaat Avestast: „Neli kõige kasulikumat asja inimesele on: tarkus, mis seotud vaprusega; käitumine, mis seotud teadmistega; rikkus, mis seotud heldusega ja hea sõna, mis seotud heade tegudega. Sest vaprus, mis lahutatud tarkusest on surm inimkehas, käitumine ilma teadmisteta sarnaneb joonistatud kehaga, rikkus ilma helduseta on kurjuse aare, aga hea sõna ilma heade tegudeta on uskmatus.”

Igal inimesel on õigus uskuda, millesse ta soovib ja see ongi osa tema valikust, mille järgi ta käib.

 

Scroll To Top