NIMEMAAGIA

28.02.2013

Nimi, mis antakse inimesele peale sündi, paneb maagilise pitseri kogu tema edaspidisele elule. Ja ükskõik kui palju inimene oma nime ka ei vaheta – kõige mõjuvamaks jääb siiski see esimene. Nimi – see on osa inimese iseloomust, see on tema eneseväljenduse kood.

Nimi on tugevalt seotud sõnamaagiaga, sest see on nagu omamoodi loits või mantra, mis pideval väljaütlemisel avaldab vastavat mõju. Hüüdes kedagi nimepidi, ei mõtle me enamasti selle tähendusele (Eha, Anne) või algupärale (Kalev) või tõlketähendusele (Mihkel~Miikael, heb. ’jumalik’). Iga sõna väljendab midagi, olgu see siis otsene, kaudne või varjatud tähendus, millest viimast saab teada numeroloogia abil. Vastavaid materjale leiab nii raamatukauplustest kui ka internetist.

Nimest tulenevad numbrid ei mõjuta otseselt inimese eluteed, saatust, vaid tema iseloomu ja hingeomadusi. Nimenumber näitab põhiliselt inimese eneseväljendust ja seda, kuidas inimene mingis olukorras käitub. Kõnealune number võimendab, nõrgendab või lõhestab inimese sünnikuupäevast tulenevaid iseloomujooni. Kui hinge-, nime- ja sellest tulenevate numbrite** vibratsioonid on väga erineva põhiolemusega või omavahel disharmoonilised, võib vastava isiku käitumine sarnastes situatsioonides olla täiesti erinev ja ettearvamatu.

*eluteenumber saadakse sünnikuupäeva, kuu ja aasta kokkuliitmisel.

**teistele jäetava mulje number on nimes esinevate kaashäälikute summa. Siseolemuse number on täishäälikute summa. Need omavahel liidetuna annavadki kokku nimenumbri.

 

MÕNED SOOVITUSED LAPSE NIME VALIKUKS.

Lähtudes mõningatest reinkarnatsiooni printsiipidest, on küllaltki laialt levinud arvamus, et tulevane inimene ise valib enne sündi oma vanemad, sünniaja, -koha ja ka nime. Vanematel tuleks see valitud nimi intuitiivselt tabada. Kui nad seda ei tee, võib juhtuda, et just nemad muudavad oma lapse põhinumbrid disharmooniliseks. Sel juhul püüab laps oma nimest vabaneda, seda mingil moel muuta ning esimesel võimalusel vahetada ametlikult. Iseasi on elus esinevad ajutised perioodid, mil laps või nooruk tahakski olla keegi teine.

Juba lapseoote ajal tuleks vanematel mõelda sellele, millist nime oodatav laps võiks endale tahta. Võimalik, et sobiv nimi leitakse peale lapse sündi, vaadates mis “nime nägu” laps on. Arvatakse, et imik reageerib sobivale või ebasobivale nimele. Suurt rolli mängib siin siiski vanemate vastuvõtlikkus lapse hingevibratsioonidele. Mõnikord tulevad appi vanavanemad või leitakse nimi „juhuslikult“, kuid samas tuntakse, et see on just see õige nimi. Kui vanemad on eriarvamusel või tunnetavad erinevalt, võib lapsele panna ka mitu nime. Kõige tähtsam on, et valitud nime ka täies pikkuses ja korrektselt välja öeldaks. Hellitusnimedeks võiks kasutada pigem muid sõnu, kui lühendatud või moonutatud nime, mis rikub nime tegelikku energeetikat.

Juba mõnda aega püütakse panna lastele erilisi nimesid. Loomulikult võib vanematel olla igasuguseid põhjuseid, miks nad panevad oma lastele võõrapäraseid, halvasti hääldatavaid või mõnikord ka võõramaiste jumalate nimesid, kuid numeroloogina ma seda teha ei soovita. Sellistele vanematele pakun siinkohal veidi mõtlemisainet:

  1. a) Kas te loodate, et vastavalt nimele tuleb ka teie lapsest midagi erilist?
  2. b) Kas te mitte ei ela lapse nimes välja midagi niisugust, millest teil endal puudu on jäänud? Aga te ei tea ju täpselt, missuguseks tegelikult kujunevad teie laps ja tema elutee. Võib olla on tegemist lapsega, kellel on väga sügav sisemaailm ja keda häirib või ärritab teiste inimeste tähelepanu. Kui see laps võiks jääda muidu ehk märkamatuks, siis tema nimi seda tal ei luba.
  3. c) Soovite panna oma lapsele mõne võõramaise jumala nime. Numeroloogia seisukohalt, ei saa üldkasutatavate tähestikusüsteemidega analüüsida ühegi jumala nime, sest need on erilise missiooniga, kodeeritud nimed, milles maagilist, varjatud ja tähtsat rolli mängivad täpne hääldus, tähtede järjekord jne. Tulemused võivad osutuda soovitule vastupidiseks, mõju ettearvamatuks või isegi hävituslikuks. Eestlasele võib võõramaise jumala nimi mõjuda hoopis teisiti kui selle nime loomulikus keskkonnas.
NIME VAHETUS

Seoses abiellumisega on perekonnanime vahetus naiste puhul tavaline nähtus. Perekonnanime number seob meid teatud kollektiivse või sotsiaalse programmiga. See on inimese sotsiaalne kaitse, omamoodi karmaline kilp, mis on antud sünniga. Perekonnanime võib vahetada, sest see ei kohusta inimest millekski – vahetub vaid kaitse ja lisandub eneseväljendust puudutavaid iseloomuomadusi.

Hoopis suurem tähendus on eesnime vahetusel. Eesnimi on seotud inimese eesmärgiga, tema individuaalse programmiga. Inimesel on õigus vahetada eesnime juhul, kui ta on täitnud kogu programmi, mille see on talle andnud. Kui inimene pole seda potentsiaali läbi töötanud ja vahetab oma eesnime, võib tal ette tulla väga palju ebameeldivaid sündmusi ja takistusi. Eesnime vahetusega toimub ühe programmi ladestumine teisele, mille tõttu võib elu muutuda mõistetamatuks ja arusaamatuks kaoseks. Inimene püüab kaasa minna juba uuega, kuid vana nõuab pidevalt millegi täitmist.

Mõni inimene võib ise tunnetada, et tal on vale eesnimi ning võtab uue. See peaks avalduma tema edasistes elusündmustes – kui asjad hakkavad minema paremini, oli eesnimevahetus õigustatud ja vastupidi. Olulisem kui nimevahetus passis on see, et teised ka hüüaks seda inimest uue nimega. Samuti võib uue nime tugevdamiseks seda nime aegajalt ise valjuhäälselt korrata.

Pseudonüümidega on lugu teine. See, mida isik teeb pseudonüümi all, võib erineda tema tegelikust programmist. Isik elaks nagu kahte elu, kus üks ei sega teist.

Erinev ja mitte igapäevaselt kasutatav võib olla ka ristinimi, mis annab salajase kaitseingli.

Hüüdnimesid vaadeldakse ja arvutatakse välja eraldi, olgu see siis lühend nimest või midagi täiesti erinevat. Kui hüüdnime panevad teised, siis näitab see seda, mida just nemad selles inimeses näha soovivad. Kui hüüdnime paneb endale inimene ise, siis väljendab see seda, mida see isik tahaks teha või milline olla. Kui teised seda nime ei aktsepteeri, siis on tal väga raske realiseerida selle numbrilist potentsiaali.

Vana hea eesti vanasõna ütleb, et nimi ei riku meest, kui mees nime ei riku. Ladinakeelne sentens ütleb „Nomen est omen.“ (tlk. Nimi on märk, enne). Eks õigus ole neil mõlemal.

 

SÕNA VÄGI

ilmus ajakirjas Naised

04 juuni 2009

Jälgi oma mõtteid, sest nendest sünnivad sinu sõnad.
Jälgi oma sõnu, sest nendest sünnivad sinu teod.
Jälgi oma tegusid, sest nendest sünnivad sinu harjumused.
Jälgi oma harjumusi, sest sellest sünnib sinu iseloom.
Jälgi oma iseloomu, sest sellest sünnib sinu SAATUS…..
Seepärast jälgi oma mõtteid.

Frank Outlaw

SÕNA VÄGI

„Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal“ – nii algab Uue Testamendi Johannese Ilmutusraamat. Sõna tähtsust ja väge rõhutavad pea kõik usundid ning müstilised voolud ja see vägi avaldub nii palvetes, mantrates kui ka maagilistes loitsudes, nõia- ja võlusõnades.

Levinud on uskumus, et tuleb leida vaid õiged sõnad ning siis on nende abil võimalik korda saata imesid, tervendada, täita soove. Teisest küljest on levinud uskumus, et SÕNA on kaotanud oma iidse väe ning et sõnu loovalt kasutada oskavad vaid vähesed. Sõna vägi pole aga kuhugi kadunud ja tegelikult on asi lihtne – sõnale annab väe mõte ja usk sellesse mõttesse. Üldtuntud palvete ja mantrate mõju teeb tugevamaks sajanditepikkune massiline usk nendesse, mitte religioon. Lugemine ainult lugemise pärast nullib väe ja loob segadust. Kui inimene ei mõtle, mida räägib ega räägi, mida mõtleb ja millesse usub, siis loob ta mingi vibratsioonideenergia virrvarri, mis omaette kaootiliselt toimetab. Sõnad on energia ja teadupärast ei kao energia kuhugi – ta muutub ainult. Paraku ei näe inimene siin elus terviklikku pilti, mida ta pelgalt oma sõnade abil on korda saatnud.

Mõnel inimesel on kombeks avaldada oma süngeid tulevikuvisioone ja seda mitte ainult enese jaoks. Eriti praegusel ajal, mil kriisist ja surutisest rääkimine on lausa moes. See, millest palju räägitakse ja millesse usutakse, kasvab tohutu kiirusega, sest saab pidevalt juurde energiat ning võimendub kordi enam, kui asi väärt on. Igal inimesel on alati olemas võimalused, kuid mis pahatihti ise läbi lõigatakse negatiivsete mõtete, hirmude ja i-le täppi pannes sõnadega.

Ärasõnumine ja needmine tuleb inimestel kergemini välja kui olude parandamine või tervendamine. Asi on selles, et spontaanne vihasööst annab sõnadele tugeva energialaengu. Kuid Sõna on kahe teraga mõõk. Kõik, mida mõtleme, ütleme ja teeme kajastub eelkõige meis endis ja alles siis kiirgab välja. Pahatihti öeldakse tahtmatult valusaid, salvavaid või solvavaid sõnu, mida hiljem kahetsetakse, kuid väljaöeldud sõna on lind, teda enam kinni ei püüa… Samas on head sõnad ja soovid tihti pigem hea tahte avaldus või viisakuseväljendus, millel puudub vajalik energia, et nendega midagi korda saata. Ja nii jõuame taas mõtte ja usuni, mis on kõige alus.

Pythagoras on öelnud: „Olgu õnnistatud jumalik arv, mis sünnitas inimesed ja jumalad“. Numeroloogia seisukohalt võetuna on igal sõnal arvuline väärtus, mis viib meid jällegi Sõna juurde. Juudi müstiline kabalaõpetus väidab, et pühakirjas on igal kirjatähel, sõnal ja numbril varjatud tähendus ning õpetab tõlgitsusmeetodeid nende varjatud tähenduste väljaselgitamiseks. Tegelikult on varjatud mõju ja tähendus igal sõnal, mis välja öeldakse. Numeroloogia abil võib vaadelda ja välja arvutada sõna, lause, nende järjekorra jne tähenduse. Kuid igal numbril on omad head ja vead ning numeroloogia abil kokku pandud sõnad või lausumised ei pruugi avaldada soovitud mõju. Õigete vibratsioonienergiate leidmine ja vajaliku kooskõla saavutamine nõuab suuri ja sügavaid teadmisi. Tähtsam ja lihtsam on anda sõnadele konkreetne mõte ja kui see tuleb kogu südamest, siis on sõnadel vägi, mis ise loob vajalikud vibratsioonid ja harmoonia.

Aarialaste iidse pühakirja, Avesta, üks osa on Päikese päevade kalender, milles on sõnamaagiale pühendatud mitmed päevad. Samuti on vastavad päevad Kuu kalendris. Neil päevil on sõnadel eriline vägi ning siis tuleb hoolega mõelda, millest rääkida ja millest mitte. Aarialaste usundi, mida tänapäeval tuntakse peamiselt zoroastrismi nime all, kolm alussammast on Hûmata, Hûkhta, Hvarshta – hästimõeldud mõtted, hästiöeldud sõnad ja hästitehtud teod. See räägib juba ise enese eest. Inimesed, kes on sündinud sõnamaagia päevil, tajuvad sõna väge intuitiivselt ning need inimesed enamasti sõnu ei loobi.

Aaria veri voolab ka eestlaste soontes. Vanadel eestlastel oli sõna vägi kõrge au sees. Tunti võimsaid lausumisi, loitse ning ussisõnu. Lauldi regilaule. Osati suhelda loodusvaimude ja nende kaitsealustega, ravida tõbedest ja kurjast silmast. Paljud teadmised ja oskused on meie rahval säilinud tänapäevani ja selle üle võime olla uhked.

Iga inimene on osake Loojast ja tal on kõik looja omadused. Seda, millesse inimene ei usu, pole tema jaoks olemas, sest ta pole seda oma nähtavasse-tajutavasse maailma loonud ehk on hävitanud tänu pragmatismile, skeptitsismile või koolitarkusele võimalikust ja võimatust. Vee peal käia, mägesid liigutada ja haldjaid näha võiks igaüks, aga paraku on usk nõder. Pisimgi kahtlus nullib väe ja võimed. Need kes sõna väge kasutada oskavad ei tee mõttetuid tegusid ega uhkelda oma saavutustega. Teised keedavad niisama suppi, mida ükskord ikka ise sööma hakkavad.

„Ole ettevaatlik oma soovidega, sest neil on kombeks täituda“. Soovimine on sõnamaagia üks osa. Minu vanaema ütles, et kui midagi soovid, siis pead seda tegema nii, et kondid ragisevad ja siis su soov ka täitub. Elu on näidanud, et tal oli õigus ja alati ei peagi kondid ragisema. Aga soovidele ei tohi seada tingimusi: „kui ma saan seda või teist, siis teen seda või teist“. Veelgi halvem on tingiv kõneviis: „kui ma saaksin…“ Need on tühjad soovid, mis ei täitu kunagi.

Mõtte ja sõna võimsus on paljudele tuttav raamatust või filmist „Saladus“. Kui inimene räägib millestki, mida ta ei taha, siis just seda ta saabki, sest Universumi loov jõud täidab soove, millele inimene keskendub, aga ta ei tee vahet sõnadel „tahan“ või „ei taha“.

Tihti ei pane inimesed tähelegi, kuidas, millisel moel ja mille arvelt nende soovid on täitunud. Ja sedagi, et need üldse on täitunud, sest uued soovid on asemele tulnud. Tasub võtta endale pisut aega, minna ajas tagasi ja mõelda asjust, millest oled unistanud, mida soovinud või millest pidevalt rääkinud. Selle rehnuti tulemus võib olla üsna üllatav.

Lõpetuseks tahan öelda, et häid mõtteid ega sõnu pole kunagi liiga palju ja nende abil on võimalik see maailm muuta paremaks ja päikeselisemaks.

 

HINGEDEAJAST JA ESIVANEMATEST

27.10.2012

31.oktoober: halloween, mis on lühenenud nimetusest pühakutepäeva laupäev (All Hallows’ Even)

1.november: pühakutepäev, mis on kinnitatud 7.sajandil paavst Bonifacius IV poolt, et austada korraga kõiki tuntud ja tundmatuid ristiusu pühakuid, kuid mis sellele kuupäevale nihutati alles 8.saj. paavst Gregorius III poolt. Enne seda tähistati pühakutepäeva 13.mail.

2.november: hingedepäev, mis kehtestati katoliiklikus kirikukalendris 1006.aastal usklike surnute mälestuspäevana.

HINGEDEAJAST JA ESIVANEMATEST

Loodus sätib end tasapisi talveunne, päikesevalgust jääb üha vähemaks ja inimesed pöörduvad enam tubaste tegevuste ja tööde juurde. Nüüd on aega heita pilk sissepoole, mõelda minevikust ja esivanematest ning nende traditsioonidest. Seda enam, et saabunud on maagiline ja pühalik hingedeaeg, mille traditsoonid on kaugelt sügavamal kui kiriklikult kehtestatud hingedepäev, meil vähem levinud pühakutepäev ning selle eelõhtu ehk laupäev, mida tuntakse halloweeni nime all.

Hingedeaega tähistati vanal ajal oktoobri lõpus või novembris ja hingedepäevaks valiti meile saladuseks jäänud tähiste või märkide alusel mõni selle aja sisse jääv neljapäev. Esivanemate auks ja austamiseks kaeti tuppa, sauna või toapealsele laud, mis jäeti kaetuks kogu ööks. Perenaine ja peremees kutsusid esivanemate hingi nimepidi koju toitu maitsma ning palusid neil kaitsta põldu ja karja. Hingedeajal olid keelatud kõik villa ja lõngaga seotud ning kärarikkad tööd, samuti käratsemine, naer ja naljatamine. Kui see aeg lõppes, siis tänati hingi ja saadeti nad jälle ära.

Võimalik, et meie hingedeajal on ühised juured muistsete keltide uusaastapühaga Samhain, mida tähistati oktoobri lõpus. Tähistati viljalõikuse lõppu, oodati koju esivanemate hingesid, et nendega suhelda ja paluda neilt kaitset ning õnnistust. See oli ka tuleviku ennustamise aeg, mida tehti õunade või õunasaaduste abil. Keltide tuhandete aastate vanused uskumused ja rituaalid on tasapisi levinud paljudesse maailma maadesse ja paikonniti on muutunud ka tavad ja kombed. Peamine ühine joon hingedepäevaga on esivanemate meenutamine ja austamine ning neilt õnnistuse ja kaitse palumine.

Keltide uusaastapühal oli kaunis komme: täiskasvanud käisid jumalusteks maskeerituna perest perre ja kogusid esivanematele ohvrianniks toitu. Lapsed käisid perest perre ning kogusid tulepuid hiiglasliku ühislõkke jaoks. Sellest suurest lõkkest viis iga pere endale koju süsi ning selleks toiminguks kasutati õõnestatud kaalikat. Saadud sütest süüdati oma tuli, mis sümboliseeris ühendust inimeste vahel.

See komme oli aegade jooksul levinud ka Iirimaale ja kui paljud iirlased asusid ümber Ameerikasse, siis hakati süte jaoks kasutama kõrvitsat, mis seal kasvas. Kõrvitsat oli tunduvalt lihtsam õõnestada ja sellest kasvaski välja praegune kõrvitsalatern. Nüüdseks on halloweenist saanud Ameerikas populaarne püha, millel aga algsega üsna vähe ühist on.

Kaalikalaternaga seondub üks tore iiri legend, mille kohaselt mees nimega Stingy Jack, kavaldas pidevalt kuradit üle ja ühel korral saatis ta kuradi puu otsa õunte järele. Ise aga lõikas puutüvesse ristid ja kurat enam alla ei saanud. Nüüd lubas kurat Jacki igavaseks rahule jätta, kui ta vaid alla pääseb. Nii juhtuski ja Jack elas muretut elu, aga kui ta suri, siis ei pääsenud ta oma patuse elu tõttu taevasse ega põrgusse, kuna tal oli kuradiga leping. Jackist sai igavene rändurhing. Kurat viskas talle teele järele süsi, mille Jack asetas kaalikasse ja rändas laia maailma. Igal pühakutepäeval püüab Jack leida kedagi pimeduses liikumas, kellel pole laternat, et siis oma saatus sellele inimesele laternaga üle anda.

Avesta traditsioonis algab hingedeaeg sügisesel pööripäeval, mil uskumuse kohaselt avanevad teispoolsuse väravad ning surnute hinged saavad vabalt ringi rännata. Sellist konkreetset hingedepäeva nagu meie teame ei ole, küll aga on esivanematele pühendatud igal kuul üks päev. Novembris langeb see enamasti 4.novembrile ja nii ka sel aastal. Sel päeval ei tehta tulevikuplaane ega anta lubadusi, sest päev on seotud mineviku ja meie juurtega. Kombe kohaselt jaotatakse selle päeva toit, mis on teraviljapuder, kolme ossa, millest üks osa süüakse ise, teine asetatakse kuhugi kõrgemale lindudele ja kolmas antakse koerale, keda peetakse pühaks loomaks. Loetakse esivanematele pühendatud palveid ja palutakse neilt õnnistust oma töödele-tegemistele, viljale, karjale ja varale. Päikeseloojangul juuakse esivanemate auks ja mälestuseks klaasike mee ja vürtsidega segatud hõõgveini, millest veidike pannakse eraldi klaasiga ohvriannina aknalauale. Kui vein aurub kiiresti ära, siis võtsid esivanemad ohvri vastu ja kaitsevad sind, aga kui vein jääb alles päevadeks, siis on see märk sellest, et oled oma esivanemate vastu eksinud või pole neid piisavalt austanud.

Iidsetel aarialastel on jumalate ja jumaluste hierarhias esivanematel täiesti omaette tasand ja kõiki esivanemaid nimetatakse koondnimega fravašis. See on kõige oleva ja eksisteeriva arhetüüp. Esivanemate hinged, kes on ühtlasi meie kaitseinglid,  asuvad kõikjal meie ümber looduses ja loodusvaimudes. Sestap on alati headeks märkideks, kui näed palju linde, sinu peale langeb linnusulg, kuuled linnulaulu või kui loomad sind hellitavad. Meie iidsed esivanemad suhtusid alati loodusesse äärmise austuse ja lugupidamisega, sest seeläbi austati lahkunud esivanemate hingi.

Avesta traditsioonis on sugupuu inimese Elu Puu ja iga inimene kannab endas seitsme sugupõlve pitsatit. Esimene põlvkond oleme meie ise. Teine põlvkond, meie vanemad on võtmeks meie kohanemisele, valikutele ja suhtumisele kodumaasse. Kolmas põlvkond esindab veidi keerulisemat programmi ja selle põlvkonna neli esivanemat tähistavad maagilist ruutu ning esindavad nelja stiihiat. Siia alla kuuluvad kõik intellektuaalsed võimed ja eripärasused, igasugune info omandamine ja läbitöötamine. Isapoolne vanaisa esindab meis tuld, loomingulist alget ja aktiivsust. Isapoolne vanaema esindab emakest Maad, meie suhtumist järeltulijatesse ning maises ja materiaalses maailmas hakkama saamist. Emapoolne vanaisa esindab õhu stiihiat ja seega info omandamist ja suhtlemisoskust. Emapoolne vanaema on kõige salapärasem tegelane, sest ta esindab vee stiihiat, seega kõike salapärast intuitiivset ja müstilist. Ta kannab endas emaliku alge võtit. Järgmised neli põlvkonda esindavad enam üldisemat: neljas põlvkond on meie kaitse; viies põlvkond on kohus, seadused ja tasakaal; kuues põlvkond on harmoonia. Aga seitsmes põlvkond on esivanemad-maagid, kes annavad meile teadmisi ja jõude, mille abil saame muuta oma elu, kui me vaid oskame seda pärandit vastu võtta, hinnata ja selle eest tänada.

Scroll To Top